Soome kohta anti eriti kole ohuhinnang – kaitsetahe võib järsult kokku kukkuda
Soome kaitseuuringute keskuse hiljutine raport hoiatab, et avaliku usalduse vähenemine võib kriisiolukorras ohtu seada kogu üldisel ajateenistusel põhineva kaitsesüsteemi.
Iltalehti rääkis eksperdiga, kes ei hoia oma sõnu tagasi. Tema hinnangul on aeg see teema otsustavalt päevakorda võtta.
Sõjateaduste dotsent Ilmari Käihkö kutsub üles tõstma riigikaitsetahet – ja selle tulevikku – käsitleva avaliku arutelu teiste kaitsevaldkonna debattide kõrval esiplaanile.
„Traditsiooniliselt pole see selline sõjaline teema, mida oleme arutanud,” ütleb Käihkö väljaandele Iltalehti. Ta märgib, et see pole ka teema, millesse Soome kaitsevägi või selle ohvitserid tavaliselt sooviksid sekkuda.
„Meil puudub näiteks arutelu rahvastikurühmade vaheliste erinevuste või muude sotsiaalse ebavõrdsuse vormide üle – need on tegurid, mis võivad tegelikult oluliselt mõjutada riigikaitsetahet,” sõnab ta.
Soome riigikaitse nurgakiviks peetavat riigikaitsetahet ähvardavaid võimalikke ohte analüüsiti hiljuti Soome kaitseuuringute keskuse raportis, milles osales 16 kodumaist asjatundjat.
Üks raportis esitatud stsenaarium kirjeldab võimalikku arengukäiku, mille tulemusel võiks soomlaste tuntud kõrge kaitsetahe kokku variseda. Uurijate hinnangul võib selline olukord tekkida siis, kui Soome seisab silmitsi tõelise sõjaohuga, samal ajal kui ühiskondlikud suundumused on tekitanud lõhe soomlaste – ja erinevate rahvastikurühmade – ning nende ühiskondliku kohusetunde vahele. Riigikaitsetahte nõrgenemine seab ohtu Soome kaitsesüsteemi tõhususe, kuna see süsteem toetub üldisele ajateenistusele ja suurele reservile.
Raportis kirjeldatud hüpoteetilises stsenaariumis eelneb kaitsetahte kokkuvarisemisele pikk periood, mil majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, sünged tulevikuväljavaated ja globaalne ebakindlus on sügavalt mõjutanud nii üksikisikuid kui ka ühiskondlikke hoiakuid.
Nende arengute tulemusena on avalik usaldus ametivõimude, institutsioonide ja kaaskodanike vastu märgatavalt nõrgenenud ning kannatada on saanud ka usk Soome kaitsevõimesse. Lisaks ei looda soomlased enam liitlaste toetusele ning ajalooline hirm jääda üksi seisma mõjutab negatiivselt ühiskondlikke hoiakuid, märgitakse raportis. „Need kõik on teemad, mida peaksime palju, palju rohkem arutama,” ütleb Käihkö.
Käihkö toob välja uuringutega kinnitatud tõsiasja: Soome on väike ja vähese rahvaarvuga riik, kuid kriisi korral peab ta suutma oma kaitseks mobiliseerida võimalikult palju ressursse. Neid ressursse oleks vaja nii lahinguväljal kui ka tagalas.
„Olukord Ukrainas on praegu sünge – hoolimata sellest, et nende rahvaarv on meie omast mitu korda suurem, seisavad nad silmitsi tõsise inimjõu puudusega. See ei anna meile just kõige positiivsemat signaali. Siin on kindlasti teemasid, mille üle tasub järele mõelda,” ütleb Käihkö.
Paljudes analüüsides on nimetatud ukrainlaste tugevat kaitsetahet otsustava tegurina, mis peatas Venemaa 2022. aasta veebruaris alustatud kiire pealetungi ja viis lõpuks selle nurjumiseni.
Siiski suhtub Käihkö positiivselt riigikaitse ekspertide hiljutisse raportisse ja sellele osaks saanud avalikkuse tähelepanusse. Ta loodab, et see toob esiplaanile ka muud kui vaid puhtalt sõjalised küsimused.
„On oht, et kuigi raportis neile punktidele viidatakse, ei tehta praktikas nende heaks midagi ning fookus jääb vaid sõjalisele aspektile. Halvimal juhul kitseneb see fookus üksnes sõjatehnikale – millele on üsna lihtne keskenduda,” märgib ta.
Värskes raportis, mis kirjeldab Soome julgeolekukeskkonda aastal 2040, vaatlevad asjatundjad kaht peamist stsenaariumi. Üks neist, pealkirjaga „Sõda Euroopas” maalib Soomele väga sünge tulevikupildi. Selles stsenaariumis on Ameerika Ühendriigid suures osas Euroopast taandunud – seda pärast Hiina tõusmist maailma teiseks suurvõimuks –, jättes Venemaale tegutsemisruumi. Seejärel esitab Venemaa Soomele ja Balti riikidele nõudmisi julgeolekugarantiide osas. Pärast äraütleva vastuse saamist alustab Venemaa rünnakut Balti riikide ja Põhja-Soome vastu.
Teine peamine stsenaarium kannab pealkirja „Pidev ebakindlus”. See ei hõlma otsest sõjategevust, kuid prognoositakse, et Venemaa suurendab märgatavalt hübriidoperatsioone, mis jäävad allapoole avaliku sõja läve. Seetõttu kasvab sõjaoht ka selles stsenaariumis. Siinkohal säilitavad Ameerika Ühendriigid juhtiva suurvõimu staatuse, kuid nende tähelepanu on Hiina tõusu tõttu nihkunud Vaikse ja India ookeani piirkonda.
Käihkö peab üllatavaks, et raportist puudub täielikult üks konkreetne stsenaarium. Ta märgib, et sellised tulevikuvisioonid sisaldavad tavaliselt kolmandat, positiivset stsenaariumi – sellist, kus arengud võtavad parema pöörde või liiguvad vähemalt neutraalsemas suunas.
„Kõige positiivsem stsenaarium on seekord täiesti puudu. Kuigi keskmine stsenaarium on tavaliselt kõige tõenäolisem, peaks kaasama ka positiivse variandi, et saaksime selleks valmistuda ja seda arutelus hoida,” ütleb ta.
„Pidev ebakindlus on muidugi kõige tõenäolisem stsenaarium,” hindab ta. Siiski oleks oluline tuvastada võimalikud positiivsed arengusuunad, et saaks oma tegevusega – näiteks diplomaatia kaudu – nende nimel aktiivselt töötada.
Käihkö sõnul võiks positiivne stsenaarium hõlmata meetmeid, mis on seotud diplomaatia, rahvusvaheliste suhete, rahvusvahelise õiguse või kaubandussuhetega. Ta leiab, et kui pehmemaid meetmeid ei kaasata, tekib oht, et praktiline tähelepanu nihkub üksnes kavandatud sõjalistele aspektidele.
Värskes raportis hoiatavad asjatundjad, et Venemaa muutub tulevikus üha vaenulikumaks. Samas märgivad nad, et Soome peaks arvestama võimalusega, et kriisihetkel ei pruugi kõik liitlased appi tulla.
„Soome kui eesliini riigi jaoks on partnerlussuhted elu ja surma küsimus. Samal ajal peab Soome kaaluma põhimõttelist küsimust: mil määral saame nendele liitlastele loota, kui olukord halveneb?” küsisid eksperdid.
Käihkö märgib, et pealkirjas mainitud ebakindluse periood on tegelikult kestnud juba pikka aega ja jätkub suure tõenäosusega ka edaspidi. Pealegi on Venemaa korduvalt näidanud oma valmisolekut jõudu kasutada.
„Kuid praegu on ka meie tähtsaim sõjaline liitlane Ameerika Ühendriigid üsna ettearvamatu,” tõdeb ta ja tõmbab isegi paralleeli Ameerika Ühendriikide ja Venemaa tegevuse vahele.
„Kriitiline lugeja arvestab kindlasti tõsiasjaga, et USA retoorika – ja teatud määral ka tegutsemisviisid – on võrreldavad Venemaa retoorikaga,” sõnab ta.
Soomes on ka varem – ja üsna hiljuti – visandatud stsenaariume, mis sarnanevad Soome kaitsejõudude värskes uuringus esitatutega. Näiteks varustuskindluskeskuse (Huoltovarmuuskeskus) poolt kevadel avaldatud stsenaariumis vaadeldi sõjalise jõu kasutamise osas väga sarnast arengukäiku. Käihkö peab mõlemas raportis toodud ohustsenaariume üsna traditsioonilisteks. Ta rõhutab, et aasta 2040 – ehk kaitsejõudude raportis märgitud ajahorisont – on veel kaugel.
„Keegi meist ei oska ennustada, mis siis saab. On lihtne öelda, et ebakindlus püsib. Hea näide on vaadata tagasi samale 14-aastasele perioodile minevikus. 2012. aastal ei teadnud keegi, mis ees ootab. Krimm polnud veel okupeeritud ja Ukrainas oli võimul Janukovõtš. Tol hetkel ei toimunud seal midagi ebatavalist. Venemaa poolt Krimmi hõivamine 2014. aastal tuli suure üllatusena, nagu ka sellele järgnenud sündmused,” ütleb Käihkö.
„Pärast seda keskendus riigikaitse planeerimine pigem nn roheliste mehikeste kui suuremahulise sissetungi vastu valmistumisele. See „hübriidsõja” kontseptsioon sai alguse just Krimmi hõivamisest,” lausub ta.
Käihkö märgib, et võimuvahetus Venemaal on aastaks 2040 väga tõenäoline. Positiivse stsenaariumi korral võib see viia isegi Soome jaoks soodsate arenguteni.
„Kui Vladimir Putin peaks surema ja puhkeb võimuvõitlus, mille tulemusena asub juhtima seltskond, kes ei taotle Venemaa territooriumi laiendamist… Praegu puudub igasugune optimism, mida diplomaatias muidu kohata võiks,” sõnab ta.
Soome kaitseuuringute keskuse värskes uuringus juhib Ilmari Käihkö tähelepanu ka avaldatud raporti keelele: see on inglise, mitte soome keeles.
„Seda kriitiliselt vaadates tuleb kaaluda, mil määral on tegemist vaid teistele riikidele suunatud kommunikatsiooniga ja mil määral suhtlusega vastase – ehk Venemaaga,” rõhutab ta.
Käihkö märgib, et selliste raportite eesmärk on edastada sõnum ka kodumaistele otsustajatele parlamendis, soovides tagada tõstatatud küsimuste jaoks rohkem ressursse. Ühtlasi võib sõnumiks olla vajadus teha konkreetseid seadusandlikke muudatusi.
„Mõistan, et tegemist ei ole sõltumatu raportiga, vaid kaitsejõudude ametliku aruandega. On võimalik, et teatud teemad jäeti teadlikult välja, arvestades, et dokumenti loetakse kui ametlikku seisukohta,” lausub ta.
The post Soome kohta anti eriti kole ohuhinnang – kaitsetahe võib järsult kokku kukkuda appeared first on eestinen.